Meie tee saab alguse siin ilmas siis kui me sünnime.

Taimed siis kui maaema taime lapsed oma kaitsvasse rüppe on võtnud.
Aga see ei tähenda et need seemned kõik ideaalselt ka idanema lähevad.
Kõik sõltub ümbritsevast keskkonnast.

See et meie kasvada saaksime on meil vaja meie vanemate (nö. maaeema ja taevaisa) armastusest.
Isa annab seemneid, aga ainult maaema ise otsustab milline seeme on seda väärt et talle piisavalt oma energiat jagada selleks et taim saaks kasvama hakata.
Sarnane on olukord ka ema kõhus.
Kõik lenduläinud seemned ei pääse üle finiši joone.
Kõik ei pruugi isegi mitte kohale jõuda.
Tulemus selgub alles siis kui me sünnime siia ilma.
Iseseisvalt peame me ise hakkama saama hetkest kui me nabanöör emaga läbi lõigatakse.
Lahinguväljal teatavasti hukkuvad need kes esimesena eesliinile jõuavad.
Tark ei torma, vaid jõuab kohale just õigel ajal või siis kui ema(kas) on oma kaitse langetanud.
Meile ei ole antud võimalust valida kohta kus me sünnime.
Küll on meil võimalik valida kuidas me elame.

Huvitav miks meid küll süstitakse koguaeg. Miks meid hirmutatakse … viirustega.
Inimese keha on piisavalt tark et ise enda eest valikuid teha.
Oluline on see, et pea ka tingimata aru saaks, et kõik ei ole kuld mis hiilgab.
Sina ei pea sööma igasugust jura mida sulle pakutakse.
Söö seda mida sinu keha vajab.
Kõik meist ei ole lihasööjad loomad, roomajad või kes iganes.
Valikuid teeme meie ikka veel ise.
Tarastatud loomad lasevad ennast pullide poolt ära kasutada või siis hoopis saavad huntide poolt ära söödud.

Mina ei ole hunt. / . . . /